Pärnakas ja maailm

Nüüdseks on möödas 4 päeva minu teisest TM-st. Nii nagu ka eelmine kord, siis ei pääsenud ma ka seekord ilma rakkudeta ja senini on kannad rakkus ja saan kasutada vaid tagant lahtiseid jalanõusid. Õnneks on linnas selliste jalanõude kasutamine ka talvisel ajal võimalik tänu agaratele tänavapuhastajatele. :-) Aga veidi siis ka oma teisest maratonikogemusest ja muljetest rajal. Erinevalt eelmisest korrast, kui olin suuskadel enne suurüritust läbinud ca 50 km, siis seekord võtsin suusad keldrist reedel, määrisin laupäev ja pühapäeva hommikul kell 8:50 paiku panin alla. Mitte, et ma selle üle nüüd väga uhke oleks, aga tahtsin kohe proovida, et kuidas on sõita TM läbi, kui viimane suusatamine oli eelmine TM. Ja mis tunne siis oli? Polnudki väga hull. Poolele maale jõudes oli üldine enesetunne veel täitsa hea. Jalad olid küll rakkus juba Ande TP-st saati, aga kuna seekord oli mul Kusta supervaseliin ja rakke leevandavad plaastrid, siis väga hull veel ei olnud. Raskeks läks siis, kui sildid r

Laupäev nagu laupäev ikka, aga seekord kuidagi teistsugune. Miks? Aga sellepärast, et oli aega ja oli aega. Ühesõnaga, kui ikka sõita maha põhimaanteedelt ja 90-ne asemel jääda 70 piiridesse, siis on aega ka ringi vaadata ja märgata - just nimelt märgata. Tavaliselt me (mina vähemalt) sõidame ikka veidi kiiremini kui lubatud, sest meil on ikka kuhugi kiire ja aega ei ole kunagi piisavalt, sest .... (siia võiks tuua 101 põhjust). Nii ma siis veetsin oma seekordse laupäeva: Mul oli reedel kokku lepitud, et olen kell 10 Ohepalus (Tapa külje all olev küla). No kuulge, kes lepib kokku omale midagi laupäevaks, kella 10ks ja veel 100km kaugusele. Paraku nii ta läks! Loomulikult ei saanud ma õigel ajal sõitma hakkata ja loomulikult sõitsin ma veidi kiiremini kui LE seda lubab ja otse loomulikult hilinesin ma kokkulepitud kohta. Õnneks ei olnud väga hull ja vaatamata hilinemisele anti mulle ikkagi kohvikruus ja koogitaldrik ette. Tubased jutud räägitud siirudusime välja. Vaatasime objekti üle j