80. Viljandi järvejooks

Pole juba mõnda aega ajaveebi midagi kirjutanud. Pole olnud ei aega ega erilist, millest kirjutada. Nüüd aga taas on nii üht, kui teist :)

Olen märtsi algusest peale orienteerumispäevakutel käinud ja tänaseks on juba 12. päevakut selja taga. Gerdi õhutusel otsustasin ka üle väga pika aja osaleda tavalisel jooksmisvõistlusel. Viimane kord, kui ma tavalist jooksudistantsi võistlustel läbisin oli minu mäletamist mööda 1998. aastal toonasel Sarma 3 päeva jooksul. Nii ma siis tasusingi 100 kroonist osavõtumaksuna ja otsus oli tehtud. Oleks ju võinud minna koos 11000 inimesega "Minu Eesti" kampaania raames "mulli ajama", aga selle kõrval tundus 80. Viljandi järvejooks tunduvalt mõtestatum ja eesmärgiga määratletum.

Nii ma siis ülemaailmsel töörahvapühal, 1. mail, Viljandi poole suundusin. Kuna sellele eelnes Volbriöö, siis oma tasasel ja suurema mölluta veetsime Janega nõiaöö Pille juures lauamängu "Katani asustajad" mängimas kell üheni. Ehk siis hommikul oli ärkamine veidi raskendatud, ja nii ma siis otsustasingi kohale jõuda vahetult enne jooksu algust (12:00), mitte nagu varem plaanitud.

Lõpuks siis kõlas 12:00 stardipüstolist jooksu aslgust tähistav pauk ja ca 3300 jooksjat ja kepikõndijat rajale pääses. kuna rahvast oli omajagu, siis esimene kilomeeter venis suhteliselt aeglaselt ja rahvarohkelt. Mida kilomeeter edasi, seda kitsamaks ja pikemaks venis rada kattev inimmass. Esimese joogipunktini (4,8 km) jooksime Gerdiga koos, siis hakkas meie vaheline vahe venima ja seekord veel minu kasuks. Poolel maal avastasin ma end isegi veel mitte hapnikuvõlas olevana ja kui enamus kaasjooksjaid ähkisid ja puhkisid ning sülgasid suhu kogunevat ila ja tatti, siis mina polnud veel korragi nuusanud ega sülitanud, ja tunne oli täiesti mõnus. Kuigi eelmise päeva ca 6 km orienteerumis-neljapäevak Nõmme metsa-all oli vaatamata rahulikule tempole oma jälje sääremarjadesse jätnud, ei saanud üldise enesetunde üle kurta. Õnneks ei kestnud see lõpuni ja juba kilomeeter hiljam olin sunnitud sulgama esimese tatilöraka ja nina puhtaks nuuskama. Jalad olid endiselt tuimad. 4 km enne lõppu näitas kell randmel 39:45 ja alla tunni jooksimine tundus reaalne, kuidi olin valmis, et viimane kilomeeter saab otsustavaks. 3 km enne lõppu oli aga aeg juba 45:40 ja see tähendas veel suuremat pinget ja pingutust viimasel kilomeetril, aga seda vaid siis kui soovisin jätkuvalt alla tunni järvele tiiru ära teha. Õnneks oli selleks ajaks taas enesetunne paranenud, kuid väsimus oli suurenenud. Lõpuspurdiga alustasin varakult, st 2 km enne lõppu otsustasin proovida ikkagi alla tunni jooksmist ja tõstsin allamäge kulgeval teel tempot ja möödusin üha väsivatest kaasjooksjatest. Eks nad võisid imestada, et kuhu sa (st ma) siis nüüd ruttan, aga mis mul sellest. Mina jooksin ju võidu iseendaga ja veidi ka kellaga, mis vägisi kippus tundi täis tiksuma. Tempo kiirendusest andis märku ka kilomeetri aeg, mis kilomeetritel 10-11 oli 4:24. Taas järve äärest linnatänavatele jõudnuna kulges rada läbi väravate, millel ilutses kiri - "Pinguta veel, vaid 1 km on jäänud". Pärast tark olles, siis just see värav mulle saatuslikuks saigi, kuna kell väravaid läbides näitas 53 minutit ja mõned sekundi peale. Ehk siis kiire arvutus ja mul on üle 5 minuti 1 km läbimiseks ja see tundus täiesti turvaline aeg olevat ja loobusin edasisest kiirendamisest. Mõni minut hiljem, kui staadion ei paistnud ka veel sain aru, et korraldajad on nii mind kui ka kõiki neid 3300 järvejooksust osavõtjat ninapidi vedanud ja pannud viimase km märgi ikka päris palju reaalsest km kaugemale. Nii ma siis staadionile jõudsingi kui kell näitas 59 ja sekundeid üle 30ne. Lõpuspurt ja finišivärav ning kell peatus - 1:00:00,8 märgiti minu lõpuajaks. Tühised 0,9 sekundit jäi puudu Eesti pikima ajalooga rahvaspordiüritusel alla tunni raja läbimisest. Kahju, aga mis teha elu on karm aga õiglane. Kui aus olla, siis ma isegi ei viitsinud analüüsida, kuhu jäid need 0,9 sekundit, sest mis sellest tagantjärele targutamisest ikka kasu on.

Selline oli siis minu esimene juba 80. korda toimub Viljandi järvejooks minu jaoks. Tagasiteel Tallinna avastasin end aga võitlemas järjest suureneva unega. Ja juba enne Imavere risti olin sunnitud auto teepervele parkima ja järgmised 30 minutit veetsin oma rammestus-und magades. :)

Miks ma aga sellest kõigest kirjutan? Poolel maal tabasin end mõttelt, et milleks mina ja kõik need teised seda teevad? No 10-kond jooksjat jahivad auhindasid ja teenistust, aga ülejäänud? Paljudel on eesmärk ära teha naabrimehele, sugulasele või sõbrale. Paljud jooksid võidu kellaga enne starti püstitaud eesmärk silme ees. Kinlasti oli ka neid, kes lihtsalt tahtsid korda kirja saada, et kord jõuda legendaarse jooksumehe Benno Viirandiga ühele pulgale, kes 2008. aastal läbis oma 50-nda Viljandi järvejooksu. Eks seegi ole eesmärk omaette. Aga paljud ju läksid lihtsalt kaunil kevadpäeval (mida kahjuks ei ole võimalik registreerudes tellida või ette teada) jooksma lihtsalt niisama, kes siis harjumusest, kes huvi pärast. Pealegi peitub terves kehas terve vaim!!!! (see on küll mööndusega öeldud, aga las olla).

Aga mina, miks mina seda teen? 7. km tegelesin lisaks jooksmisele ja selle tegevuse eesmärgistamisel ning jõudsin järeldusele, et pärast seda kui olin avastanud enda jaoks 2006. aastal orienteerumise ei tundu niisama "sügamine" (loe: jooksmine) enam üldse kütkestav ja atraktiivne tegevus olevat. Pealegi olen ma oma võistlemised juba 10 aastat tagasi võistelnud ja eesmärk kellelegi ära teha ei ole enam mingi motivaator. Ühesõnaga jään vist 90. Viljandi järvejooksu ootama (ei teagi miks, aga ehk selleks ajaks suudan taas mingi põhjuse leida) ning vahepealsed aastad sisustan kordi huvitavama alaga, kui seda on lihtsalt tuim jooksmine - orienteerumisega. Siinkohal ei ütlema midagi halba neile, kes seda naudivad, kuid minujaoks on lihtsalt jooksmine üksluine ja igav. Asi on maitses! Kellele Saku, kellele A Le Coq!?!?