Eesti jalgpall, kuhu tõttad?
Laupäeval istusin taas A Le Coq arenal ja vaatasin pealt järjekordset "nappi" kaotust ja ülestunnistusi, et võitis parem meeskond. Loomulikult võitis parem, vastupidine tulemus oleks olnud ikka üllatav küll.
Miks ma seda lugu aga üldse kirjutan? Ajend tuleb sellest, et eestlased ei oska tegelikult olla enesekriitilised. Sperdiajakirjanikud ei taha või ei tohi kritiseerida ja olla õiglased - see ajabki kirjutama.
Tänases Postimehes ütleb Kuusma TTÜ korvpallimeeskonna kohta küsimuse peale, mida mehed ise sellest kõigest arvavad, põrutas ta: "Mehed on lambad, nemad ei arva midagi. Võitegi nii kirjutada, olen seda neile varemgi öelnud." Aus mees! Kui ikka ei ole midagi head öelda, siis tulebki halvasti öelda. Samas Rüütli kommentaarid mängujärgselt oli järgmised: "Nad (loe: Bosnia ja Hertsegoviina) on tõesti hea meeskond. Kõik vajalikud tüübid on olemas: mobiilsed ääred, hea keskväli. Samas suudavad nad palli kiiresti, kas lühikeste või pikkade söötudega ette mängida". Kiita vastast, et mitte tunnistada oma meeskonna suutmatust, viletsust ja oskamatust on ikka naeruväärne.
Esimest korda tundsin, et ei ole mõtet lõpuni staadionil istuda. Pilt oli lihtsalt nii mannetu meie poolelt vaadetes! Ei teinud küll täpset statistikat, kui mulle meenub vaid 2-3 reaalset väravavõimalust ja 1-2 udust võimalust. VÄHE, kodumängul eriti! Ja ei ole mõtet tulla rääkima, et vastane on parem ja tugevam - selliste väidete korral ei oleks ju üldse mõtet mängida, või mis? Tuleb tunnistada, et Eesti koondis suudab mängida endast nõrgematega ja siis maailma tippudega ning eriti südid on sõpruskohtumised. Valikmängud kupuvad aga jääma nõrgaks ja tujutuks. On see siis peatreeneri tegematus või meeste võimetus end motiveerida mänguks, kui vastas ei ole just Brasiilia või Hispaania, seda ei oska ma kommenteerida, kuid viimasel mängul Konksuga teemat arendades jõudsime järeldusele, et vaatamata sellele, et oleme veidi rüdnavamad kui Teitur Thordarsoni ajal (1995-1999), kuid üldine pilt on endine.
Homme, 14.10.2009, on Eesti vs Belgia mäng, eeldatavasti suudame vähemalt mängides kaotada! September 2009 seisuga on koondis FIFA edetabelis 114 kohal. 1993. aastal värskena alustades lõpetasime 109 kohaga. Thordarsoni tulekuga tõusime 129-lt kohalt 70-ks. 2002. aasta oli koondise tipp, kui paiknesime 60-l kohal, kuid seal algas ka järsk allakäigutrepp ja 4 aastat hiljem avastasime end juba 106-lt realt ning veel aasta hiljem (2007) 124. kohalt.
Järjekordse valiktsükli lõppedes olen jõudnud otsusele, et enne kui koondis ei ole tõusun vähemalt 95 positsioonile FIFA edetabelis minul staadionile asja ei ole. 95. koht on Eesti läbi aegade keskmine positsioon. Lisaks sellele ootan koondise tüüri juurde uut peatreenerit!
Eesti jalgpall sakib ja teeb seda õnneks täiega! Elagu Eesti jagpall!
Miks ma seda lugu aga üldse kirjutan? Ajend tuleb sellest, et eestlased ei oska tegelikult olla enesekriitilised. Sperdiajakirjanikud ei taha või ei tohi kritiseerida ja olla õiglased - see ajabki kirjutama.
Tänases Postimehes ütleb Kuusma TTÜ korvpallimeeskonna kohta küsimuse peale, mida mehed ise sellest kõigest arvavad, põrutas ta: "Mehed on lambad, nemad ei arva midagi. Võitegi nii kirjutada, olen seda neile varemgi öelnud." Aus mees! Kui ikka ei ole midagi head öelda, siis tulebki halvasti öelda. Samas Rüütli kommentaarid mängujärgselt oli järgmised: "Nad (loe: Bosnia ja Hertsegoviina) on tõesti hea meeskond. Kõik vajalikud tüübid on olemas: mobiilsed ääred, hea keskväli. Samas suudavad nad palli kiiresti, kas lühikeste või pikkade söötudega ette mängida". Kiita vastast, et mitte tunnistada oma meeskonna suutmatust, viletsust ja oskamatust on ikka naeruväärne.
Esimest korda tundsin, et ei ole mõtet lõpuni staadionil istuda. Pilt oli lihtsalt nii mannetu meie poolelt vaadetes! Ei teinud küll täpset statistikat, kui mulle meenub vaid 2-3 reaalset väravavõimalust ja 1-2 udust võimalust. VÄHE, kodumängul eriti! Ja ei ole mõtet tulla rääkima, et vastane on parem ja tugevam - selliste väidete korral ei oleks ju üldse mõtet mängida, või mis? Tuleb tunnistada, et Eesti koondis suudab mängida endast nõrgematega ja siis maailma tippudega ning eriti südid on sõpruskohtumised. Valikmängud kupuvad aga jääma nõrgaks ja tujutuks. On see siis peatreeneri tegematus või meeste võimetus end motiveerida mänguks, kui vastas ei ole just Brasiilia või Hispaania, seda ei oska ma kommenteerida, kuid viimasel mängul Konksuga teemat arendades jõudsime järeldusele, et vaatamata sellele, et oleme veidi rüdnavamad kui Teitur Thordarsoni ajal (1995-1999), kuid üldine pilt on endine.
Homme, 14.10.2009, on Eesti vs Belgia mäng, eeldatavasti suudame vähemalt mängides kaotada! September 2009 seisuga on koondis FIFA edetabelis 114 kohal. 1993. aastal värskena alustades lõpetasime 109 kohaga. Thordarsoni tulekuga tõusime 129-lt kohalt 70-ks. 2002. aasta oli koondise tipp, kui paiknesime 60-l kohal, kuid seal algas ka järsk allakäigutrepp ja 4 aastat hiljem avastasime end juba 106-lt realt ning veel aasta hiljem (2007) 124. kohalt.
Järjekordse valiktsükli lõppedes olen jõudnud otsusele, et enne kui koondis ei ole tõusun vähemalt 95 positsioonile FIFA edetabelis minul staadionile asja ei ole. 95. koht on Eesti läbi aegade keskmine positsioon. Lisaks sellele ootan koondise tüüri juurde uut peatreenerit!
Eesti jalgpall sakib ja teeb seda õnneks täiega! Elagu Eesti jagpall!
Kommentaarid