39. Tartu Maraton

Nii nagu paljud imestavad, et MIKS jälle, tulistasin taaskord (juba 3. korda) Tartu Maratoni stardikanga alt läbi ja loomulikult 63 km distantsile. Eelmiste kordade tulemused:

aasta	number	koht	aeg	osalejaid	võitja aeg	kaotus võitjale	kaotus %-des
2010	2915	2727	5:48:05	51??	2:59:41, Anders Aukland	2:48:24	93,72
2009	2052	2843	5:58:58	3668	2:57:29, Anders Aukland	3:01:29	102,25
2007	?	2677	6:14:02	3160	2:42:27, Jerry Ahrlin	3:31:35	130,25

Seekordsest võistlusest:

Ilm reedel ja laupäeval oli külm ja tuuline ning tuisune - tundus, et tuleb üle ootuste raske maraton. Õnneks soosis ilmataat taas tugevaid (kõik need 6500 startijat) ning pühapäeva varahommikuks oli lumesadu ja tuuleiilid lõppenud ning ees ootas suurepäraste ilmaoludega maratonipäev. Ainus miinus oli eelnevate päevade maha sadanud/tuisanud lumi, mis ei võimaldanud korraldajatel tugevat ja puhast rada ette valmistada. Kui esimestel olid korralikud rajad sees kuid väikese lumekorraga rajapõhjas, siis minusugustel (loe: tugevatel harrastajatel) oli heast rajast järel vaid mälestus. Aga ega see sõitmist sega! :) Raskematel ja suurematel meestel/naistel oli kindlasti keerulisem kui kergekaalulistel, kuid see eest olid tingimused ühtviisi sarnased neile endile.

Minu maratonist:

Jaanuari alguses planeeritud 252 km jäi treenimata. Suutsin erinevate segajate tõttu läbida siiski korralikud 84 km ja seda kõike klassikalises tehnikas. Sellest piisas, et mõistmaks oma suuskade "mõtetuses", sest mul on Fisher Nordic Confort suusad, mis on nn universaalid. On ju aga teada tuntud tõde, et see mis kõlbab kõigeks ei kõlba millekski. Treeningkilomeetrid läbisin vaatamata kõigele nendega, kuid maratoninädalal hakkasin otsima korralike klassikasuuski, et oma elu vähegi kergemaks ja inimlikumaks teha. Lõpuks õnnestus saada Fisher Classic Soft suusad Ranno isa käest, kes seekordsest maratonist juba eelnevalt oli loobunud. Üks treening nendega ja seejärel tagasi Rannole määrimisse. Ranno määrmine osutus suurepäraseks, sest pidamine oli väga hea ja lippasid ka naabritega (loe: kaasvõistlejad) võrreldes veidi paremini. Seega teine hea eeldus heaks tulemuseks oli olemas - 1. läbitud 84 treeningkilomeetrit (see on muide mu seniste maratonide ettevalmistuse tipp, 2007 - ca 50 km ja 2009 - 0 km); 2. head klassikasuusad.

Juba kogenud maratoonarina ei hakanud ma alguses tormama vaid alustasin rahulikult ja energiat säästes. Selleka ajaks kuni tohutud massid olid hakanud hajuma sain ka veidi hoogu lisada ja Pille seljataha jätta. Matust tuhisesin koos ühe spordijoogiga kiirelt läbi, jalad ei hõõrunud ja suusad olid suurepärased. Enesetunne oli nagu ikka maratonide alguses, et veidi raske kuid ei midagi halba. Järgmistes kahes TP-d (Harimäe ja Kuutse) pidasin juba pausi ja jõin rahulikult spordijooki ja sõin hapukurki ning kaasa võetud energibari, sest enesetunne oli veidi raskemaks läinud ja otsustasin energiavarusid põhjalikumalt täiendada. Ja oli kasu! Enesetunne paranes ja sai taas "vajutada". Poolele maale jõudes olin kulutanud ära 3 tundi pühapäeva hommikust aega ja kell oli just saanud 12:00. Arvestades enesetunned pehmet ja sodist (loe: segi pööratud) rada sain aru, et tänaste tingimuste ja vormiga vaatamata suurepärastele suuskadele aega alla 6 tunni vist ei suuda. Lisaks kõigele oli vasaku jala kand vaatamata kinni teipimisele hõõruma hakanud ja tegi kõvasti valu. Positiivne selle juures oli aga see, et eelnevad maratonid on see tunne alanud juba 10. km-l. Kõigest eelnevat tulenevalt sisendasin endale, et sõidan oma sõitu ja ajale ei keskendu. Eksisin, sest vaid kümmekond km hiljem avastasin, et olen raja profiilist (üldine profiil on langev) ja tempost tulenevalt edenenud hästi ning 17 km enne finišit olin kindlas graafikus edestamaks siiski 6 tundi. Sain sellest innustust ja otsisin omale "veduri" (loe: eessõitja, kelle tempo mulle sobis) ning koos sõitsime tõusvad (vähemalt mitte langevas tempos viimase TP-ni) seal olid meie söögi/joogipausid erinevad ning viimased 9,5 km tuli uue "veduri" taga sõita. Kahjuks oli aga see etapp 17-lt km 9,5-le km olnud tagantjärele tarkusena siiski veidi kiired minu jaoks ning mind jätkus veel vaid kuni 58 km-ni (5 km enne finišit) ning seejärel olin sunnitud tunduvalt tempot alandama. Selline olukord jätkus 2 km - seejärel saabus "HAAMER" - st olukord, kus kega ei suuda ja mõttejõust, isgi kui seda on veel, pole enam kasu. Kohvipunktist 2 topsi kohvi ja sealt edasi algas seekordse maratoni kõige raskem ja kindlasti koge kõige aeglasem osa. viimase 3 km läbimiseks kulus mul ca 18 minutit, kuid see tundus küll nagu pool tundi ja enam. Täiesti kunatuna ja endast kümneid, kui mitte sadu mööda lastuna jõudis mulle finišijoon hetkel, kui kell oli löönud 5:48:05. Seega veidi üle 10 minutit parema ajaga kui mullu (senisest rekordist), mil alistasin 6 tunni piiri. Vaatamata täielikule kurnatusele ja soovile kohe pikali visata ja surra suutsin end komberdada tünni juurde (olin sellest läbi oma väsimuseloori staadionidiktorilt siiski kuulnud) ning sain oma luid-lihaseid veidi leotada. Olukord (loe: minu seisukord), aga ei muutunud enne kui olin kühveldanud sisse hernesupi koos kukli ja teega. Olin taas sündinud ja tundsin end ikkagi inimesena jälle.

Vot selline oli siis minu seekordne maraton. Ja kuigi hetkel ei taha ma näha ei suuski ega mõelda mõtet suusatamisest, siis olen päris kindel et uue sügise hakul olen ma taas registreeritud ning valmis järjekordseks kannatuseks.

PS! kõigile neile, kes imestavad, et miks ma seda ikka ja jälle teen on vaid üks vastus - tehke ära ja siis saate aru, ÄKKI!

Ja nüüd seniste maratonide võrdlus:

aasta	Matu	Harimäe/ Ande	Kuutse	Peebu	Palu	Hellen.	Finiš	min/km
2010	1:01:59	1:31:16/-	2:50:04	3:36:13	4:15:13	4:52:51	5:48:05	5:32
2009	1:00:23	-/2:05:13	2:57:47	3:42:18	4:24:39	5:02:53	5:58:58	5:42
2007	?	?	?	?	?	?	6:14:02	5:56