11. Jõulumäe Rattamaraton
See aasta on sportlikus mõttes olnud revolutsiooniline. Tartu Maratoni läbisin kiiremini kui kunagi varem, osalesin edukaslt Xdream 3 etapil ja nüüd läbisin esimest korda rattamaratoni.
Üldist:
11. Jõulumäe Rattamaraton toimus möödunud laupäeval. Kuna Ents oli end kogu Elion Estonian Cup 2010 aasta sõitudele registreerinud ja viimasest etapist ei saanud osa võtta, kuna loksub Läänemerel, siis pakkusin talle välja, et ma võin tema eest selle ära sõita.
Nii ma siis laupäeva hommikul Pärnu poole teele end sättisin. Arvestasin, et väga vara pole mõtet jõuda - mida ma seal ikka teen või soojendan! Nii ma siis 30 min enne starti kohale jõudsin, registratuurist sain numbri ja vahetasin riided ning oligi paras aeg stardijoonele asuda. Kuna ei osanud oma võimeid hinnata ja kartsin juba Xdreamidel kimbutanud põlveliigeste valu, siis läksin vabatahtlikuna viimasesse stardiritta ja seal ma oma 55 km pikkust debüüti alustasin. Ca 800 ratturit on ikka päris korralik rivi - ja nii ma siis seal rivi lõpus esimesed tõusud ja kilomeetri veetsin. Vaatamata asjaolule, et olin viimane oli mul võimalik oma kohta parandada, erinevalt kahest kaasratturist, kes suutsid esimesel tõusul oma rattaketid lõhkuda ja pealtvaatajateks jäid.
Algus:
Pärast seda esimest km ja sabalõpus loksumist hakkasin vaikselt ettepoole end sebima. Kahjuks unustasin oma pulsomeetri koju ja ratta odomeetrit ei saanudki tööle - nii et pidin ainsa orientiirina kasutama kella-aega odomeetril ja väheseid km märke rajal. Ahjaa - ühe suure vea ma vist siiski juba sellel esimesel km tegin. Nimelt arvasn, et äkki tuleb põlvesidemetele kasuks, kui rattasadulat veidi tõstan. Mõni aeg hiljem selgus, et sellest erilist tulu ei tulnud, kuna alaselg läks sellest hoopis kangeks ja valusaks. 16km joogipunktis taastasin vana sadulakõrguse, kuid seljavalu see päris ära ei võtnudki vaid veidi leevenes.
Keskpaik:
Enesetunne püsis hea ja kuna haakisin end ühele rongile sappa, siis esimesed 16 km (kuni joogipunktini) kulgesid reipalt. Joogipunktis lasin selle rongi minema ja edasi enam sellist head rongi ei leidnudki. Palju tuli ise teha. Laugemad rajaosad Jõulumäelt eemal olid tüütud ja rasked, kuid mida lähemale jõudis Jõulumäe keskus, seda paremaks läks tunne ja sõit. Huvitav, aga sadulas istudes nagu ei jõua sõita, kuid tõuse püsti asendis sai mõnuga võetud. Nii ma siis puhtalt enesetunde pealt arvasingi, et raksel ja tehnilisel rajaosal olen ma tegusam kui kergel ja laugel rajaosal. Seda arvamust kinnitas ka asjaolu, et järjest möödusin nendest kaasratturitest, kes olid minust möödunud seal laugel osal. I ringi (ca 23 km) lõpetasin reipalt ja mõnusas tujus. Teise ringi algus viis taas laugele osale ja seal läks mul raskeks. Vahefiniši (37 km) olin ajaga 2.16.19 ja kohaks 787. NB! Esimesed 100 ratturit olid selleks ajaks juba sõidu lõpetanud! Aga pärast seda vahefinišit tuli jälle minu osa - st raske ja tehniline ning see kandis ka vilja.
Lõpufaas:
Mida vähem jäi sõita seda suuremaks muutus väsimus, kuid seda nauditavamaks muutus sõit. Korraks isegi mõtlesin, et suudan äkki 3 tunni piiri alustada, kuid pärast mõningast sõitu osutus see ikka väga suureks ja ületamatuks ootuseks. Kuid kõigele vaatamata suutsin 37km vahefinišist sõita mööda tervelt 21 ratturist. Kuid arvestada tuleb siin seda, et lõpus on vahed suuremad ja sellist rivissõitu nagu esimestel kilomeetritel enam ei olnud. Aga taas - nii nagu esimesel ringil siis minu trumbiks oli püstises sõiduasendis küngaste vallutamine ja julgelt allamäge sõitmine. Lõpiks uhkes üksinduses ma finišisse jõudsin. Protokolli märgiti: 766 koht ajaga 3:29:43.
Kokkuvõtteks:
Täitsa tore üritus oli ja vaid kurbusega tuleb tõdeda, et kahju kui ikka ise nõrk oled. Aga seda on võimalik parandada juba järgmisel aastal. Võibolla oligi hea, et mul puudusid igasugused võrdlus- ja muud vahendid (kell ja odomeeter) ning sain sõita just sellist sõitu nagu antud hetkel suutsin. Tagasiteel tikkus küll uni veidi peale, kuid pärast Statoili HotDog-i ja kohvi kulges ka autosõit ohutult ja libedalt. Tervisesport on siiski tore! Kahjuks ametliku fotograafi kaamera ette ma ei sattunud ja ühtki pilti ettevõtmisest ei ole!
Enesetunne püsis hea ja kuna haakisin end ühele rongile sappa, siis esimesed 16 km (kuni joogipunktini) kulgesid reipalt. Joogipunktis lasin selle rongi minema ja edasi enam sellist head rongi ei leidnudki. Palju tuli ise teha. Laugemad rajaosad Jõulumäelt eemal olid tüütud ja rasked, kuid mida lähemale jõudis Jõulumäe keskus, seda paremaks läks tunne ja sõit. Huvitav, aga sadulas istudes nagu ei jõua sõita, kuid tõuse püsti asendis sai mõnuga võetud. Nii ma siis puhtalt enesetunde pealt arvasingi, et raksel ja tehnilisel rajaosal olen ma tegusam kui kergel ja laugel rajaosal. Seda arvamust kinnitas ka asjaolu, et järjest möödusin nendest kaasratturitest, kes olid minust möödunud seal laugel osal. I ringi (ca 23 km) lõpetasin reipalt ja mõnusas tujus. Teise ringi algus viis taas laugele osale ja seal läks mul raskeks. Vahefiniši (37 km) olin ajaga 2.16.19 ja kohaks 787. NB! Esimesed 100 ratturit olid selleks ajaks juba sõidu lõpetanud! Aga pärast seda vahefinišit tuli jälle minu osa - st raske ja tehniline ning see kandis ka vilja.
Lõpufaas:
Mida vähem jäi sõita seda suuremaks muutus väsimus, kuid seda nauditavamaks muutus sõit. Korraks isegi mõtlesin, et suudan äkki 3 tunni piiri alustada, kuid pärast mõningast sõitu osutus see ikka väga suureks ja ületamatuks ootuseks. Kuid kõigele vaatamata suutsin 37km vahefinišist sõita mööda tervelt 21 ratturist. Kuid arvestada tuleb siin seda, et lõpus on vahed suuremad ja sellist rivissõitu nagu esimestel kilomeetritel enam ei olnud. Aga taas - nii nagu esimesel ringil siis minu trumbiks oli püstises sõiduasendis küngaste vallutamine ja julgelt allamäge sõitmine. Lõpiks uhkes üksinduses ma finišisse jõudsin. Protokolli märgiti: 766 koht ajaga 3:29:43.
Kokkuvõtteks:
Täitsa tore üritus oli ja vaid kurbusega tuleb tõdeda, et kahju kui ikka ise nõrk oled. Aga seda on võimalik parandada juba järgmisel aastal. Võibolla oligi hea, et mul puudusid igasugused võrdlus- ja muud vahendid (kell ja odomeeter) ning sain sõita just sellist sõitu nagu antud hetkel suutsin. Tagasiteel tikkus küll uni veidi peale, kuid pärast Statoili HotDog-i ja kohvi kulges ka autosõit ohutult ja libedalt. Tervisesport on siiski tore! Kahjuks ametliku fotograafi kaamera ette ma ei sattunud ja ühtki pilti ettevõtmisest ei ole!
Kommentaarid