Maast, ilmast ja inimestest,

millest muust ikka räägitakse. :) Kuna pole juba pea kuu aega jõudnud oma blogi kirjutada, siis eilsel metsaringil Saaraga tulid mõned mõtted ja korra kuus ju võiks ikkagi midagi kirjutada. Vastasel juhul pole ju üldse mõtet blogi pidada.

Maast
Lumi on maas, vähemalt meil siin Tallinnas ja teada olevalt ka mujal Põhja-Eestis. Seega, kõik kes te lõunas elate ja olete tulge meile külla lund vaatama, sest ega selliseid hangesid sellisel kuupäeval just tihti ei näe.

Olen juba kuu aega uuel ametikohal töötanud. Sellest ka see mõningane vaikelu blogis, kuna tööd on lihtsalt palju ja lisaks blogile ei jõua ma enamikel päevadest postimees.ee-d avada. Ja mida ma siis uuel tööl teen? Eks ikka sedasama mida varasemal, kuid nüüd on sellele lisandunud ja juhatajatöö, mis nõuab oma aja. Senise kuu kogemusest võin öelda, et olen rahul oma valikuga - töötahe ja -ind on tagasi ning hea on kohe tööl käia. Mitte et siin oleks oluliselt parem või kaitseväes olek olnud halb - lihtsalt uus koht, uued näod ja veidi ka uued tööd, mis aga kokku on keskkonnavahetus - on kaasa toonud selle "parema".

Ilmast
Olin, kindlasti ka sina kes sa seda loed olid, unustanud, mis tähendas talv enne. Õnneks on viimased 2 aastat võimalik taas talve ära tunda ja selle üle rõõmustada. Lumi, ja mitte lihtsalt kerge hall, on maas juba novembri lõpust ja loodetavasti jääbki maha kevadeni. Paljud, mina ja Saara nende hulgas, naudime seda ilma täiega. Nii hea on minna kella 21 või 23 ajal metsa jalutama, sest väljas on valge. See te maa ja puud on lumest lookas ja valged teeb oma töö, sellele lisandub veel taeva hele kuma - vahel ka kuu ja tähed, aga üldiselt siiski pilvedelt, jah just nendelt samadelt lumepilvedelt, peegelduv linnakuma teeb vähemalt Ülemiste metsas jalutamise mistahes kellaajal meeldivaks. Vaadates Ülemiste kaldalt linnale (siia panen pildi vaatest) tekib vägisi tunne, et justkui ei elakski linnas. Mis veel! Tänu ohtrale lumele on enamus asfalti veel kaetud kinnisõidetud lumega ja sellest tingituna ei kosta pidevat ja vastikut naelaklõbinat. Autod lihtsalt kulgevad ilma erilise helita mööda teid ning selle vähese mootorimüra sumutavad need tohutud hanged.

Inimestest

Tööl on mul 9 alluvat ja ükspäev tegin väikese arvutuse. Kõige vanem saab tuleval aastal 70 ja noorem saab 40 ning nende kõigi keskmine vanus on 54 aastat. Loomulikult olen ennast sellest välja arvanud, kui minu nooruslikus vähendab keskmist vaid 2 aastat :). Inimesed on aga toredad - nii tööl kui mujal.

Selline ta siis oli - järjekordne sissekanne. Olen vahepeal nii töö- kui koduelus saanud uute rütmidega hakkama ja liigun juba nendega ühes - see aga annab lootust, et järgmist sissekannet ei pea kuu aga ootama, seda enam, et mõtteid mida ja millest kirjutada on juba praegu. Kindlasti tulevad 2010. aasta kokkuvõte ja tuleva aasta plaanid. Aga sellel nädalavahetusel olen Tartus ja mängin oma olulist rolli insta aastapäeva korvpalliturniiril! :):):)