Pärnakas ja maailm

Eile, see oli siis teisipäeval, otsustasin kasutada võimalust, mis jäeti mulle mu oma naise poolt, ja meisterdasin ise õhtusöögi. No ega see nüüd teab mis uus ja põnev olegi, aga asi seisneb selles, et ma ei tahtnud "lihtsalt midagi" teha. Niisiis, tegin midagi erilist. ha ha ha - naerge aga naerge. Niisiis, käisin poes, ostsin kõikvõimalikku head ja paremat kokku ja läksin koju küpsetama. Tõstsin poekotid tühjaks ja avastasin end olekust, kus süüa enam teha ei viitsinudki, aga nälg oli suur. Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. "Kogemata" oli poekotti sattunud külmutatud aedviljade segu ja nüüd see siis kohe käiku ka läks. See mis lõpuks valmis sai on näha piltidel. Ja uskuge, maitses hästi!!!

HappyDog ziemas kauss 2009 ehk siis HappyDog talvekarikas 2009 Lätis ja loomulikult rakendispordis. Aga nüüd kõigest täpsemalt. Reede õhtul pakkisin oma asjad ja peale Jane ja Saaraga kallistamist vurasin meie VW-ga Kehtnasse, et sealt uue päeva alguses juba edasi Läti poole "kihutada". Laupäeva öösel hakkasid järsku igasugu kellad ja telefonid oma lugulaulu laulma ja andsid kõigile teada, et viimane aeg on end äratada ja ärgata, vaatamata sellele, et nii keha kui mõistus vaidles sellele alguses kõvasti vastu. Nii me siis vaikselt kohvitassid tühjaks lürpisime ja oma 3 tundi uneaega taga igatsesime. Lõpuks, 05:30, olid kõik valmis - viimne kui üks. Autos eest tahapoole: mina, Helle, Mariin ja Kiisu ning kärus Munsu, Panda, Zombi, Hekla, Zorro ja Tara. Seadsin oma sisemise GPS-i paika ja andsin sellele käsu - Baldone, Lätimaa. Läbi pimeda ja sombuse varahommiku me siis vurasimegi Riia suunas. Eesmärk - olla vähemalt kell 10:00 Baldone küljeall olevas suusakeskuses, Mezkalni. E

Spontaanselt mõne inimesega kokku leppides toimus sellel laupäeval kelgupäev Tamsalu suusaradadel. Nagu juba heaks tavaks saanud, siis Virumaal on ikka lund ja talve. Tamsalu pakkus meile väga ilusa ja päikeselise talveilma (-14ºC) ning laheda päeva koos koerte ja kelgutamisega. Lisaks kolmele rakendispordi raudvarale Hellele, Sulevile ja Ainile oli kohal veel teisigi kelguspordihuvilisi. Ja kui kelgusuusatallad olid saanud sobiva määrde (-10 kuni -20ºC) alla siis või alata. Ainsa ja suure miinusena võib välja tuua asjaolu, et suusarajad olid tähistamata ja viitadega varustamata. Selle tulemusena olid nii Aini, kui Helle ja minu kelgusõit suht keerulised, sest ekslemist ja valestisõitmist oli ikka küllaga. Lõpuks siiski jõudsime suusastaadionile tagasi. Aga põnevaid ja ekstreemseid hetki oli küllaga, seda eriti kohas, kus suusatajad tõusevad, aga meie laskusime. Õnneks ei sattunud nimetatud olukorrad kokku ja keegi kannatada ei saanud. Vaid üks suusataja oli meie peale pahane, kui jub

Ilusat uut aastat kõigile, kes aegajalt ikka siia satuvad!