HappyDog ziemas kauss 2009
HappyDog ziemas kauss 2009 ehk siis HappyDog talvekarikas 2009 Lätis ja loomulikult rakendispordis.
Aga nüüd kõigest täpsemalt.
Reede õhtul pakkisin oma asjad ja peale Jane ja Saaraga kallistamist vurasin meie VW-ga Kehtnasse, et sealt uue päeva alguses juba edasi Läti poole "kihutada". Laupäeva öösel hakkasid järsku igasugu kellad ja telefonid oma lugulaulu laulma ja andsid kõigile teada, et viimane aeg on end äratada ja ärgata, vaatamata sellele, et nii keha kui mõistus vaidles sellele alguses kõvasti vastu. Nii me siis vaikselt kohvitassid tühjaks lürpisime ja oma 3 tundi uneaega taga igatsesime. Lõpuks, 05:30, olid kõik valmis - viimne kui üks. Autos eest tahapoole: mina, Helle, Mariin ja Kiisu ning kärus Munsu, Panda, Zombi, Hekla, Zorro ja Tara.
Seadsin oma sisemise GPS-i paika ja andsin sellele käsu - Baldone, Lätimaa. Läbi pimeda ja sombuse varahommiku me siis vurasimegi Riia suunas. Eesmärk - olla vähemalt kell 10:00 Baldone küljeall olevas suusakeskuses, Mezkalni. Eelnevalt erinevaid internetilehekülgi kasutades olime teada saanud, et Kehtnast Baldonesse on ca 290km ja selleks kulub ca 4 tundi ja mõni minutit peale. Et mitte liigses optimismis hiljaks jääda, siis tegime arvestused 5-le tunnile ja rahulikule sõidule. Vaatamata sellele osutusid kilomeetrid rataste all üllatavalt lühikesteks ja juba veidi peale kell 9-t olimegi kohal. Meist kümmekond minutit enne olid jõudnud Ain ja Kersti. Korraldajad - kes teel, kes kodus kohvitassi taga. Ühesõnaga kehtis taas ütlus, et kaugeltkandi rahvas on ikka esimesena kohal.
Pakkisime koerad lahti, jootsime ja pissitaime neid ning tutvusime ise rajaga. Ain, kes jooksis raja läbi tuli algul jutuga, et oh ja ah ja ikka ohh ja ahh. Hiljem selgus siiski, et ei ole see nii ohh ja ahh midagi. Täitsa tore ja sõidetav rada.
Mingil kummalisel kombel ja veel iseeneselegi teadmata ajal ja põhjusel olin ma eelnevalt e-postisõnumitega korraldajatega kokku leppinud, et saame 3-kesi võistelda makstes vaid 2 eest. No kohapeal me enam vaidlema ei hakanud, et ei ole nõus ja tahame ikka kõik maksta. Jäi nii nagu olin vaem kokku leppinud. Nimed kirja, koerad vetarsti poolt "kontrollitud" ja hakkasime starte ootama.
Mida lähemale ametlikule algusele, seda rohkem hakkas rahvast "välja ilmuma". Parkla oli üsna ruttu täis ja kiirelt täitusid teeääredki. Olin ikka vägagi üllatunud, et rakendispordi üritusele, mis siis et suht Riia külje all (ca 40km), oli nii palju rahvast kaasa elama tulnud. Just nimelt kaasa elama, sest startijaid 3 võistlusklassis oli vaid 13 ja nendest 6 olime meie, eestlased. Ain 3-s kategoorias ja mina, Helle ja Mariiniga igaüks ühes klassis. Rahvast võis hinnanguliselt olla ca kolm-nelisada inimest.
Lõpuks olid stardid käes ja olin teine startija, kohe peale Aini. Ain uhas oma 4-se AH (Alaska huskyde) rakendiga stardijoonelt. Rahvas stardikoridori ümber oli moodustanud ca 300 meetrise "tunneli", millest kõik startijad pidid läbi kihutama, et rahulikule metsavahele pääseda. Vahetult enne starti avastasime, et kohe (st 2 minuti pärast) tuleb mulle järgi 4-ne siberi husky rakend. Otsustasime loovutada auväärse teise stardijärjekorra neile, sest mina oma esimesel võistlusel ja alles kolmandal saanisõidul ei ole just kogenud rakendisportlane, et esimesel kilomeetril oma malamuutidega (Munsu ja Panda) osata teed anda 4-sele rakendile. Õnneks võtsid konkurendid selle pakkumise hea meelega vastu ja nii ma siis lõpuks kolmandana oma esimesel rakendispordi võistlusel stardikanga alt läbi, mäest alla ja rahva moodustatud koridorist läbi kihutasingi.
Olles korra sõitnud Tamsalus 6-se SH (Siberi husky) rakendiga sai mulle koheselt selgeks, et analoogset kihutamist ei tule. Aga esimese sirge andsid ka malamuudid minna täie hooga. Loomulikult ei suutnud me tervet 5km läbida galopis joostes ning lastes ühe 2-se rakendi endast poolel maal mööda olime lõpuks suht väsinuna, ajaga 22:22, finišis . 
Vahepeal oli kõik see rahvas, kes alguses stardikoridori moodustas ümber positsioneerunud ning meie finišisse jõudmist tervitas juba terve allee pealtvaatajaid, kes väljuhäälselt meile ja kõigile teistele kaasa elas ja ergutas lõpuni pingutama.
Ega pikalt hinge saanud tõmmata. Kiirelt auto juurde, koertele joogikausid ette ja Mariinile rakendit ette aitama. Mariin sõitis SH-dega (Zorro ja Kiisu) ning 17 minutit ja 29 sekundit peale stardikanga alt teele pääsemist oli temagi finišis. Jäi veel Helle rakend ette seada ja rajale saata. Helle võistles 4-ses klassis 3 SH-ga (Zombi, Hekla ja Tara). Napid 5 sekundit kiiremini kui Mariin oli Hellegi finišis. Lugesime esimese päeva lõppenuks ja tegime kokkuvõtteid rajast, sõidust ja päevast üldiselt. Seejärel suunusime vaatama minisprinti, kus koer pidi võimalikult kiiresti läbima ca 200 meetrise raja vedades enda järel kelku, millel 15 kilone koeratoidukott ja suurematel koertel veel 5 liitrine veekanister lisaraskuseks.
Vaatasime ja imestasime - nii seda kui kiiresti või siis aeglaselt jooksid koerad ja nende peremehed. Ühtäkki avastasime end mõttelt, et miks mitte meie ja kellega võiks võistelda. Liisk langes Zombi kasuks. Ühena viimastest saime rajale. Esimene katse läks aia taha, sest Zombi ei saanud kuidagi aru, et mida, miks ja mis eesmärgil ta peaks kuhu ja kui kiiresti jooksma. Ühesõnaga mina tema ees läbisin raja kiiremini ja see ei ole just hea märk. :P Teisele katsele minnes tuli Helle ideele, et tuua autost Kiisu Zombile "appi". Ei, mitte vedama vaid stiimuliks ja eesmärgiks finišisse. Teine katse - lootus, et Zombi sai aru, mida me temalt ootame ja Kiisu ilmumine silmapiirile lisab motivatsiooni, ning et seekord ma ei jõua talle isegi alguses järgi joosta, osutus tõeks. Suureks rõõmuks oli Zombi motivatsioon ja kiirus suurepärased ja stopper peatus, kui Zombi oli rajal olnud 17,72 sekondit, mis oli ca 8 sekundit kiirem kui esimesel katsel.
Esimese päeva resultaadid:
Ain - kindlalt parim, kus iganes ta osales;
Mariin - 2-sel rakendil kindlalt kolmas;
Helle - 4-sel rakendil kindlalt neljas;
Mina - 2-sel viies ja minisprindis Zombiga 4-s.
Õhtu möödus nagu ikka. Süüa, juua ja juttu jätkus.
Teine päev. Ilm oli endiselt soe ja seetõttu oli ka rada pehmem ja vesisem ning jäisem, kui laupäeval. Ajad tõotasid tulla kehvemad, kui esimesel päeval.
Kuna korraldajad olid saanud aimu meie koerte ja nende juhtide kiirustest, siis oli mul au teine päev lõpetada - st startida viimasena. Aga mis siis enne mind: Ain teada-tuntud kiiruses konkurentsitult parim ja võis juba auhinnatseremooniaks valmistuda. Mariin - veidi aeglasem kui esimesel päeval, aga kokkuvõttes piisas, säilitas oma kolmas koht. Helle - pisut rohkem kui veidi aeglasem :) oma eelneva päeva ajast - mis aga tähendas, et 3. kohta püüda ei õnnestu seekord. Pidi leppima neljanda kohaga. Arvestades, et ta sõitis 3 koeraga ja edestas üht 4-st rakendit ei olegi ju paha tulemus, või mis! Mariin küll säras kõrval, et edestas ema 2 koeraga kokkuvõttes. :P
Aga mis siis minust sai. Mina olin seadnud omale eesmärkiks teisel päeval olla kindlasti kiirem kui esimesel päeval ja äkki isegi ületada või siis pigem alatada 20 minuti maagiline piir. Teadsin, et selleks pean ise veelgi rohkem koeri toetama ja võimalikult palju tõukama ja vajadusel isegi jooksma. Eesmärk oli seatud - nüüd tuli seda tõestama asuda. Viimasena startides tuli arvestada, et rada on veelgi pehmem ja head see kohe kindlasti ei tõota. Kui esimesel päeval olid Munsu ja Panda seda rahvahulka nähes meelitatud sellisest tähelepanust, mis loomulikult andis tunda ka nende kiiruses (nautisid tähelepanu ja suhtlesid publikuga), siis teiseks päevaks oli see ärevus ja tähelepanu juba loomulik ja võis keskenduda peamiselt jooksmisele. Juba stardist oli näha, et täna on koerad kiiremad, st kogu meie lõpuaeg oli ikkagi minus kinni.
Selle teadmisega ma siis alustasin jalgu vahetades tõugetega esimesel võimalusel. Kuna rada "mägine" ei olnud, siis otsustasin võimalikult paljudel tõusunukkidel kelku ise lükata ja koertele nn puhkust anda. Õnnestus suuremal osal tõusudest. :) Lõpuks hing paelaga kaelas ja mitte ainult minul (vist) jõudsime me finišisse. Aeg - 20:54, parem kui esimesel päeval, lausa 1,28 minutit kiirem, kuid mitte see mida ma enne starti olin plaaninud ja lootsin. Aga see selleks. Kokkuvõttes väga rahul ja väga õnnelik.
Lõpuks, kui olin toibunud ja kuiva särgi selga saanud olin ka valmis Zombiga esimesel päeval alustatut lõpule viima, st murda end või noh teha kõik, et Zombi pjedestaalile tõuseks. Esimene katse - läks täiesti aja taha, ja seda meie endi, inimeste, süül. Kuna me saime vaid 30m joosta ja siis Zombi keeras kõrvale - just sinna, kus me enne seisime koos Kiisuga. Siis anti meile kohe vigadeparanus, kuid ka see luhtus samal viisil. Otsustasime loobuda sellest katsest ja panna kõik kaardid teisele katsele. See õnnestus ja Zombi lippas raja läbi 17,54 sekundiga ja meie üllatuseks piisas sellest pjedestaalile tõusuks.
Teine päev üllatas aga taaskord publikuga. Olime suht kindlad, et kes laupäeval käis, see teisel päeval ei tule, sest asi nähtud ja lätlastel esikoha lootust kelgurakendites ei olnud. Aga vastupidiselt meie arvamusele ei jäänud publikut märgatavalt vähemaks, ning jagus kogu võistluse lõpuni.
Kokkuvõtteks.
Olime kõik rahul ja õnnelikud, et olime selle reisi ette võtnud ja võistlema tulnud. Kohtade üle ju võinuks nuriseda (va Ain), aga antud olukorras oli see ikkagi maksimum, sest vahed kahe päeva summades olid piisavad, et mitte öelda napp kaotus. Neljast võistlusalast: 4-ne, 2-ne rakend, suusatajavedu ja minisprint saime (eestlased) viis auhinnalist pjedestaalikohta: 2x 1 koht, 2x 2 koht ja 1x 3 koht. Lisaks siis 2x 4 koht. Pole paha, või mis!
Lõppresultaadid:
Ain - kindlalt parim, kus iganes ta osales;
Mariin - 2-sel rakendil kolmas;
Helle - 4-sel rakendil neljas;
Mina - 2-sel neljas ja minisprindis Zombiga 2-ne.
Ametlikud tulemused: www.sleddog.lv ja rohkem pilte: HappyDog winter cup
Aga nüüd kõigest täpsemalt.
Reede õhtul pakkisin oma asjad ja peale Jane ja Saaraga kallistamist vurasin meie VW-ga Kehtnasse, et sealt uue päeva alguses juba edasi Läti poole "kihutada". Laupäeva öösel hakkasid järsku igasugu kellad ja telefonid oma lugulaulu laulma ja andsid kõigile teada, et viimane aeg on end äratada ja ärgata, vaatamata sellele, et nii keha kui mõistus vaidles sellele alguses kõvasti vastu. Nii me siis vaikselt kohvitassid tühjaks lürpisime ja oma 3 tundi uneaega taga igatsesime. Lõpuks, 05:30, olid kõik valmis - viimne kui üks. Autos eest tahapoole: mina, Helle, Mariin ja Kiisu ning kärus Munsu, Panda, Zombi, Hekla, Zorro ja Tara.
Seadsin oma sisemise GPS-i paika ja andsin sellele käsu - Baldone, Lätimaa. Läbi pimeda ja sombuse varahommiku me siis vurasimegi Riia suunas. Eesmärk - olla vähemalt kell 10:00 Baldone küljeall olevas suusakeskuses, Mezkalni. Eelnevalt erinevaid internetilehekülgi kasutades olime teada saanud, et Kehtnast Baldonesse on ca 290km ja selleks kulub ca 4 tundi ja mõni minutit peale. Et mitte liigses optimismis hiljaks jääda, siis tegime arvestused 5-le tunnile ja rahulikule sõidule. Vaatamata sellele osutusid kilomeetrid rataste all üllatavalt lühikesteks ja juba veidi peale kell 9-t olimegi kohal. Meist kümmekond minutit enne olid jõudnud Ain ja Kersti. Korraldajad - kes teel, kes kodus kohvitassi taga. Ühesõnaga kehtis taas ütlus, et kaugeltkandi rahvas on ikka esimesena kohal.
Pakkisime koerad lahti, jootsime ja pissitaime neid ning tutvusime ise rajaga. Ain, kes jooksis raja läbi tuli algul jutuga, et oh ja ah ja ikka ohh ja ahh. Hiljem selgus siiski, et ei ole see nii ohh ja ahh midagi. Täitsa tore ja sõidetav rada.
Mingil kummalisel kombel ja veel iseeneselegi teadmata ajal ja põhjusel olin ma eelnevalt e-postisõnumitega korraldajatega kokku leppinud, et saame 3-kesi võistelda makstes vaid 2 eest. No kohapeal me enam vaidlema ei hakanud, et ei ole nõus ja tahame ikka kõik maksta. Jäi nii nagu olin vaem kokku leppinud. Nimed kirja, koerad vetarsti poolt "kontrollitud" ja hakkasime starte ootama.
Mida lähemale ametlikule algusele, seda rohkem hakkas rahvast "välja ilmuma". Parkla oli üsna ruttu täis ja kiirelt täitusid teeääredki. Olin ikka vägagi üllatunud, et rakendispordi üritusele, mis siis et suht Riia külje all (ca 40km), oli nii palju rahvast kaasa elama tulnud. Just nimelt kaasa elama, sest startijaid 3 võistlusklassis oli vaid 13 ja nendest 6 olime meie, eestlased. Ain 3-s kategoorias ja mina, Helle ja Mariiniga igaüks ühes klassis. Rahvast võis hinnanguliselt olla ca kolm-nelisada inimest.
Lõpuks olid stardid käes ja olin teine startija, kohe peale Aini. Ain uhas oma 4-se AH (Alaska huskyde) rakendiga stardijoonelt. Rahvas stardikoridori ümber oli moodustanud ca 300 meetrise "tunneli", millest kõik startijad pidid läbi kihutama, et rahulikule metsavahele pääseda. Vahetult enne starti avastasime, et kohe (st 2 minuti pärast) tuleb mulle järgi 4-ne siberi husky rakend. Otsustasime loovutada auväärse teise stardijärjekorra neile, sest mina oma esimesel võistlusel ja alles kolmandal saanisõidul ei ole just kogenud rakendisportlane, et esimesel kilomeetril oma malamuutidega (Munsu ja Panda) osata teed anda 4-sele rakendile. Õnneks võtsid konkurendid selle pakkumise hea meelega vastu ja nii ma siis lõpuks kolmandana oma esimesel rakendispordi võistlusel stardikanga alt läbi, mäest alla ja rahva moodustatud koridorist läbi kihutasingi.
Olles korra sõitnud Tamsalus 6-se SH (Siberi husky) rakendiga sai mulle koheselt selgeks, et analoogset kihutamist ei tule. Aga esimese sirge andsid ka malamuudid minna täie hooga. Loomulikult ei suutnud me tervet 5km läbida galopis joostes ning lastes ühe 2-se rakendi endast poolel maal mööda olime lõpuks suht väsinuna, ajaga 22:22, finišis . 
Vahepeal oli kõik see rahvas, kes alguses stardikoridori moodustas ümber positsioneerunud ning meie finišisse jõudmist tervitas juba terve allee pealtvaatajaid, kes väljuhäälselt meile ja kõigile teistele kaasa elas ja ergutas lõpuni pingutama.Ega pikalt hinge saanud tõmmata. Kiirelt auto juurde, koertele joogikausid ette ja Mariinile rakendit ette aitama. Mariin sõitis SH-dega (Zorro ja Kiisu) ning 17 minutit ja 29 sekundit peale stardikanga alt teele pääsemist oli temagi finišis. Jäi veel Helle rakend ette seada ja rajale saata. Helle võistles 4-ses klassis 3 SH-ga (Zombi, Hekla ja Tara). Napid 5 sekundit kiiremini kui Mariin oli Hellegi finišis. Lugesime esimese päeva lõppenuks ja tegime kokkuvõtteid rajast, sõidust ja päevast üldiselt. Seejärel suunusime vaatama minisprinti, kus koer pidi võimalikult kiiresti läbima ca 200 meetrise raja vedades enda järel kelku, millel 15 kilone koeratoidukott ja suurematel koertel veel 5 liitrine veekanister lisaraskuseks.
Vaatasime ja imestasime - nii seda kui kiiresti või siis aeglaselt jooksid koerad ja nende peremehed. Ühtäkki avastasime end mõttelt, et miks mitte meie ja kellega võiks võistelda. Liisk langes Zombi kasuks. Ühena viimastest saime rajale. Esimene katse läks aia taha, sest Zombi ei saanud kuidagi aru, et mida, miks ja mis eesmärgil ta peaks kuhu ja kui kiiresti jooksma. Ühesõnaga mina tema ees läbisin raja kiiremini ja see ei ole just hea märk. :P Teisele katsele minnes tuli Helle ideele, et tuua autost Kiisu Zombile "appi". Ei, mitte vedama vaid stiimuliks ja eesmärgiks finišisse. Teine katse - lootus, et Zombi sai aru, mida me temalt ootame ja Kiisu ilmumine silmapiirile lisab motivatsiooni, ning et seekord ma ei jõua talle isegi alguses järgi joosta, osutus tõeks. Suureks rõõmuks oli Zombi motivatsioon ja kiirus suurepärased ja stopper peatus, kui Zombi oli rajal olnud 17,72 sekondit, mis oli ca 8 sekundit kiirem kui esimesel katsel.
Esimese päeva resultaadid:
Ain - kindlalt parim, kus iganes ta osales;
Mariin - 2-sel rakendil kindlalt kolmas;
Helle - 4-sel rakendil kindlalt neljas;
Mina - 2-sel viies ja minisprindis Zombiga 4-s.
Õhtu möödus nagu ikka. Süüa, juua ja juttu jätkus.
Teine päev. Ilm oli endiselt soe ja seetõttu oli ka rada pehmem ja vesisem ning jäisem, kui laupäeval. Ajad tõotasid tulla kehvemad, kui esimesel päeval.
Kuna korraldajad olid saanud aimu meie koerte ja nende juhtide kiirustest, siis oli mul au teine päev lõpetada - st startida viimasena. Aga mis siis enne mind: Ain teada-tuntud kiiruses konkurentsitult parim ja võis juba auhinnatseremooniaks valmistuda. Mariin - veidi aeglasem kui esimesel päeval, aga kokkuvõttes piisas, säilitas oma kolmas koht. Helle - pisut rohkem kui veidi aeglasem :) oma eelneva päeva ajast - mis aga tähendas, et 3. kohta püüda ei õnnestu seekord. Pidi leppima neljanda kohaga. Arvestades, et ta sõitis 3 koeraga ja edestas üht 4-st rakendit ei olegi ju paha tulemus, või mis! Mariin küll säras kõrval, et edestas ema 2 koeraga kokkuvõttes. :P
Aga mis siis minust sai. Mina olin seadnud omale eesmärkiks teisel päeval olla kindlasti kiirem kui esimesel päeval ja äkki isegi ületada või siis pigem alatada 20 minuti maagiline piir. Teadsin, et selleks pean ise veelgi rohkem koeri toetama ja võimalikult palju tõukama ja vajadusel isegi jooksma. Eesmärk oli seatud - nüüd tuli seda tõestama asuda. Viimasena startides tuli arvestada, et rada on veelgi pehmem ja head see kohe kindlasti ei tõota. Kui esimesel päeval olid Munsu ja Panda seda rahvahulka nähes meelitatud sellisest tähelepanust, mis loomulikult andis tunda ka nende kiiruses (nautisid tähelepanu ja suhtlesid publikuga), siis teiseks päevaks oli see ärevus ja tähelepanu juba loomulik ja võis keskenduda peamiselt jooksmisele. Juba stardist oli näha, et täna on koerad kiiremad, st kogu meie lõpuaeg oli ikkagi minus kinni.
Selle teadmisega ma siis alustasin jalgu vahetades tõugetega esimesel võimalusel. Kuna rada "mägine" ei olnud, siis otsustasin võimalikult paljudel tõusunukkidel kelku ise lükata ja koertele nn puhkust anda. Õnnestus suuremal osal tõusudest. :) Lõpuks hing paelaga kaelas ja mitte ainult minul (vist) jõudsime me finišisse. Aeg - 20:54, parem kui esimesel päeval, lausa 1,28 minutit kiirem, kuid mitte see mida ma enne starti olin plaaninud ja lootsin. Aga see selleks. Kokkuvõttes väga rahul ja väga õnnelik.Lõpuks, kui olin toibunud ja kuiva särgi selga saanud olin ka valmis Zombiga esimesel päeval alustatut lõpule viima, st murda end või noh teha kõik, et Zombi pjedestaalile tõuseks. Esimene katse - läks täiesti aja taha, ja seda meie endi, inimeste, süül. Kuna me saime vaid 30m joosta ja siis Zombi keeras kõrvale - just sinna, kus me enne seisime koos Kiisuga. Siis anti meile kohe vigadeparanus, kuid ka see luhtus samal viisil. Otsustasime loobuda sellest katsest ja panna kõik kaardid teisele katsele. See õnnestus ja Zombi lippas raja läbi 17,54 sekundiga ja meie üllatuseks piisas sellest pjedestaalile tõusuks.
Teine päev üllatas aga taaskord publikuga. Olime suht kindlad, et kes laupäeval käis, see teisel päeval ei tule, sest asi nähtud ja lätlastel esikoha lootust kelgurakendites ei olnud. Aga vastupidiselt meie arvamusele ei jäänud publikut märgatavalt vähemaks, ning jagus kogu võistluse lõpuni.
Kokkuvõtteks.
Olime kõik rahul ja õnnelikud, et olime selle reisi ette võtnud ja võistlema tulnud. Kohtade üle ju võinuks nuriseda (va Ain), aga antud olukorras oli see ikkagi maksimum, sest vahed kahe päeva summades olid piisavad, et mitte öelda napp kaotus. Neljast võistlusalast: 4-ne, 2-ne rakend, suusatajavedu ja minisprint saime (eestlased) viis auhinnalist pjedestaalikohta: 2x 1 koht, 2x 2 koht ja 1x 3 koht. Lisaks siis 2x 4 koht. Pole paha, või mis!
Lõppresultaadid:Ain - kindlalt parim, kus iganes ta osales;
Mariin - 2-sel rakendil kolmas;
Helle - 4-sel rakendil neljas;
Mina - 2-sel neljas ja minisprindis Zombiga 2-ne.
Ametlikud tulemused: www.sleddog.lv ja rohkem pilte: HappyDog winter cup
Kommentaarid