38. Tartu Maraton

Nüüdseks on möödas 4 päeva minu teisest TM-st. Nii nagu ka eelmine kord, siis ei pääsenud ma ka seekord ilma rakkudeta ja senini on kannad rakkus ja saan kasutada vaid tagant lahtiseid jalanõusid. Õnneks on linnas selliste jalanõude kasutamine ka talvisel ajal võimalik tänu agaratele tänavapuhastajatele. :-)

Aga veidi siis ka oma teisest maratonikogemusest ja muljetest rajal. Erinevalt eelmisest korrast, kui olin suuskadel enne suurüritust läbinud ca 50 km, siis seekord võtsin suusad keldrist reedel, määrisin laupäev ja pühapäeva hommikul kell 8:50 paiku panin alla. Mitte, et ma selle üle nüüd väga uhke oleks, aga tahtsin kohe proovida, et kuidas on sõita TM läbi, kui viimane suusatamine oli eelmine TM.

Ja mis tunne siis oli? Polnudki väga hull. Poolele maale jõudes oli üldine enesetunne veel täitsa hea. Jalad olid küll rakkus juba Ande TP-st saati, aga kuna seekord oli mul Kusta supervaseliin ja rakke leevandavad plaastrid, siis väga hull veel ei olnud. Raskeks läks siis, kui sildid raja ääres näitasid 25 km lõpuni. Siin tundsin küll, et ei teagi kas suudan lõpuni sõita. Kui senini olin sõitnud vaid enesetunde järgi ja Pillega Matu TP-s olles näitas kell 10:04, siis see oli ka viimane koht, kus olin teadlik oma sõidutempost. Vaikselt olin ju unistanud 6 tunni alistamisest enne starti, kuid selle 25 km märgi juures juba kahtlesin selles. Pille oli Ande TP-st eest ära sõitnud ja nii ma siis seal olin kulgenud ja võidelnud valuga ja väsimusega. Palu TP-s ootas mind aga särav päikesekiir (ilm oli super suusailm ja puudus vaid päike), sest Kusta hõikas mulle rõõmsalt, et olen Pillest ca 10 min maas, aga kui nii jätkan, siis on mul endiselt võimalik alistada 6 tunni piir. Vähemalt hetkeks tuli energiat juurde. Järgmised 15 km möödusid küll raskelt aga usus, et suudan alistada seatud eesmärgi. Hellenurme TP-s olev seinakell näitas 14:10 ja sõita jäi veel 9,5 km - kiire arvutus ja olin veendunud, et eesmärk on täidetud. Kuid kõik ei läinud nii libedalt kui plaanitud. Viimased kümme kilomeetrit olid ikka väga väga rasked. Olin juba valmis selleks, et ka teisel katsel jääb 6 tunni piir alistamata, sest liikusin vaevaliselt ja reie siseküljed olid kanged ja krambid olid kohe kohe tekkimas säärtesse. Pealegi oli rada hellenurmest finišisse olematute jälgedeta ja lumest oli saanud jää. Kohvipunktis tundsin end lausa petetuna, et nii väike törts oli seal topsipõhjas, sest hea meelega oleks jäänud sinna kohvipausile :-). Kuid siht silme-ees kallasin selle piisa kohvi makku ja jätkasin oma vaevalist teekonda võiduka finišini. Ja lõpuks paistis ka kauaoodatud eesmärk. 63 km lõpusirgele jõudes näitas kell finišikanga all 14:58:XX ja tundsin juba rahuldust, et olen siiski suutnud alistada 6 tunni piiri. Olin juba valmis end lõdvaks laskma, kui minus tärkas tõeline spordimees. Taipasin, et lisaks 6 tunni alistamisele suudan alistada ka 5:59:00 ning kiirendasin oma viimaseid jõuvarusid appi võttes finišikella suunas.

Ja nii ma siis lõpetasingi oma teise Tartu Maratoni (38.) ajaga 5:58:58 olles selle ajaga 2842 koha õnnelik omanik. Võitja Anders Aukland võitis ajaga 2:57:29. Peale mõningast kosumist, sooja suppi ja pirukat otsustasin, et järmine esmärk on kaotada võitjal vähem kui 2x. Seekord jäi puudu sellest eesmärgist 3 minutit ja 59 sekund.

Mina peale maratoni!