Vaata ja sa märkad!
Ühesõnaga, kui ikka sõita maha põhimaanteedelt ja 90-ne asemel jääda 70 piiridesse, siis on aega ka ringi vaadata ja märgata - just nimelt märgata. Tavaliselt me (mina vähemalt) sõidame ikka veidi kiiremini kui lubatud, sest meil on ikka kuhugi kiire ja aega ei ole kunagi piisavalt, sest .... (siia võiks tuua 101 põhjust).
Nii ma siis veetsin oma seekordse laupäeva:
Mul oli reedel kokku lepitud, et olen kell 10 Ohepalus (Tapa külje all olev küla). No kuulge, kes lepib kokku omale midagi laupäevaks, kella 10ks ja veel 100km kaugusele. Paraku nii ta läks! Loomulikult ei saanud ma õigel ajal sõitma hakkata ja loomulikult sõitsin ma veidi kiiremini kui LE seda lubab ja otse loomulikult hilinesin ma kokkulepitud kohta. Õnneks ei olnud väga hull ja vaatamata hilinemisele anti mulle ikkagi kohvikruus ja koogitaldrik ette. Tubased jutud räägitud siirudusime välja. Vaatasime objekti üle ja läksime laiali. Kohapealse tunniga sai selgeks, et Eesti Rakendisportlaste Liidu "Talvekarikas 2009" toimub Ohepalus. Ühesõnaga see, miks ma pidin nii varakult ärkma tasus end lõpuks ära. Nüüdseks on reklaamidki võistluse kohta juba üleval.
Päeva teine pool kujunes veelgi lahedamaks. Tagasiteel ju enam kiiret ei olnud ja nii ma siis sõitsingi 80-ga. Valgejõe külje all tegin peatuse, pissipeatuse, ja käisime Saaraga Lahemaa RP rabaserval jalutamas. Teate kui mõnus oli see jalutuskäik. Maanteemüra küll veel kohises taamal, aga muidu täielik vaikus ja need madalad-kidurad männid ja kased oma lumemütsidega. Mõnus!
Siis võtsingi vastu otsuse, et tagasitee ei kulge mitte 2-realisel sirgel maanteel vaid väikesetel kõrvalteedel. Kõigepealt jäi ette Loksa. Kõht nõudis oma ja nii ma siis kohalikus kohvikus kodused kotletid sisse vihtusin.
Edasi viis tee mööda Hara lahe kallast. Nagu juhuslikult sattusin Virve külla Juminda ps-l. Virve küla on umbküla ja külla siseneval teel on suur silt "Naabrusvalve piirkond" ja kuigi ma sõitsin küla lõpuni välja ja tagasi ei näinud ma ainsatki hingelist ja isegi mitte kardinaid liikumas. Ju see siis kehtib suveperioodil. Aga Virve külast paistis mulle silma Hara NL aegne allveelaevade demagneteerimise sadam.
Kuna olin sellest korra tööjuures kuulnud, siis ei suutnud jätta kasutamata võimalust seda külastada. Kuna ma õiget teeotsa külast ei suutnud leida, siis ei jäänud mul muud üle kui jautada. Kodus kaarti uurides selgus, et tee sadamasse läks Hara külast. Google ütles Hara sadama kohta järgmist - Hara sadam on endine Nõukogude laevade demagneetimsijaam, mis kuulus sõjaväele. Edasi loe ise. Jalutasime Saaraga vanal sadamakail ja tegin mõned pildid.
Edasi viis tee mööda Juminda ps-t läbi Leesi, Kiiu-Aabla, Kolga-Aabla ja Pudisoo kuni Tsitre pöörangul märkasin taaskord juba tuttavaks saanud pruuni märki, mis juhatab vaatamisväärsusteni. Otsustasin peatuda.
Infotahvel näitas Muuksi linnamägi. Ja järgmise tunni me veetsimegi Muuksi linnamäel lumes sumbates ja mütates. Saarale paistis seal meeldivat, sest pidevalt leidis ta põhjuse kedagi taga ajada. Mina küll kedagi ei näinud, aga ju siis ta ikka kedagi nägi või tundis.
Päike oli loojumas, kella ma ei mäleta. Siis otsustasin muuta takstikat ja niisama ringi sõitmise asemel seadsin sihi talvise Jägala joa suunas. Lehest kunagi lugesin, et hakkab teine külmuma - oli aeg seda ise kaeda. Ja tõesti, paremkaldalt rohkem kui vasakult hakkas jõgi ka joa osas kinni külmuma. Väga huvitavaid moodustisi oli tekkinud ja tekkis pidevalt juurde või suurenesid oleamsolevad kuni moodustasid juba uusi.
Koju jõudes oli päike juba loojunud. Õnnelikud, aga väsinud olime Saaraga mõlemad. Mõnus oli ringi sõita ja jalutada ning vaadata, märgata ja tähele panna ning oma mõtteid vaikselt mõelda. Soovitan teilegi!
Kommentaarid