Öine seiklussport Karulas

Möödunud nädalavahetus, kui enamik kodanike kas magas või pidutses, siis mina ja veel ligi 300 inimest asusid kella 22 paiku teele öisele Xdream seiklusspordivõistlusele. Olles eelnevalt vaid kevadise 1. etapi läbinud ei osanud ma väga midagi oodata. Teadsin vaid, et see tuleb raske. :)

Kohe alguses üritasid, lisaks 130. meeskonnale, mu oma meeskond (Outline) mind küpsetomatiks teha, sest esimese 3 KP-ga rattarajal oli minu pulss 175 ja 180 vahel ning saavutas ka kogu võistluse maksimumi (192). Kahjuks ei ole minu rattavorm üldse paranenud ja loomulikult olin ma kõige aeglasem liige rattarajal. Rattaetapi lõpus olime 39. kohal, ajaga 47:55. Kanuu algus oli paljulubav, kuid kahel etapil väikesed eksimused "rajavalikul" langetasid meid kanuuetapi lõpuks 52. kohale. Edasine jalgsi valik oli nn minu soolo. :) Soolo, mis siiski päädis 40. minutilise veaga ja aja- ja energiakuluga. Viimase KP-ga kaldusin liialt paremale ja sinn need minutid läksid, sest jooksime kaardilt välja ja võttis ikka aega enne kui teiste käest abi küsides suutsime enda asukoha väljaspool meie käes olevaid kaarte tuvastada. Jalgsivaliku etapi 106. ajaga langesime ka kokkuvõttes 85. kohale. Kahju - aga taaskord meeldetuletus, et orienteerumine tähendab tihedat koostööd kaardi, kompassi ja aju vahel.

Järgnes eraldi rattaetapp, kus igaüks meist pidi võtma ühe KP. See etapp läks nii minul, kui meeskonnal päris hästi ja tõusime üldarvestuses 67-le kohale. Lisaülesande (laevade pommitamise koostamine) asemel võtsime 1 km mäejooksuetapi ja tõusime veel ühe koha võrra 66-le kohale. Selleks ajaks olime juba 3 tundi ja 20 min "teel" olnud. Esimesed energiabatoonid ja geelid olid mul juba söödud ja joodud. Järgnev jalgsietapp oli kurnav just reljeefi poolest ning üsna lihtne orienteerumise mõttes, kuigi oli joon-O rada. Kuigi ka seal oleks võinud kindlasti kiirem olla ja veel paremini orienteeruda tõusime selle etapiga veel 10 kohta ja olime juba 56. kohal üldarvestuses. Samas see reljeefijooks oli muutnud minu jalad juba päris kangeks ja mägesid olin sunnitud kindlasti kõndima.

Foto: Kertin Vasser

Järgnev väga edukas rattaetapp (etapi 9-s aeg) kergitas meid 42. kohale, kuid minu jalad olid veel halvemas seisus. Juba algasid esimesed krambiilmingud ja ca 5 tundi pärast starti jõin ära oma krambivastase ballooni ning lisaks ka energiageeli. Väsimus oli maad võtnud ja niigi raske rattasõit oli veel raskem ja vaevalisem. See kõik viis aga selleni, et aju ei suutnud ka enam korralikult tööd teha ja rattaralli kaardimosaiiki enam korralikult lugeda ei suutnudki. Õnneks oli aga rajameister teinud rattarallist ka omamoodi tähelepanu ülesande, sest pärast mõningast sirget sõitu olime eneselegi täiesti suureks üllatuseks juba 12-l mosaiigil. Seal aga selgus, et 12 ja 18 mosaiigitükk olid identsed, kuid viitasid erinevaid sõidusuundi. Nii me siis otsustasimegi loobuda sellest 6 mosaiigi "ringisõidust" jõudmaks samasse kohta tagasi ja jätkasime kohe 18 mosaiigiga. Kahjuks pärast rattaralli KP-d, kui mina olin ikka juba väga kurnatud ja üritasin kõik selleks teha, et mitte krampides lõpetada, ei pannud tähele üht parempöörde kohta ja see tõi endaga kaasa 3 km ringisõidu. Üldse oli see rattaralli kõige raskem etapp minule, sest lisaks väsimusele ei saanud eriti ka pingutada, kuna lihased tukslesid ja olid valmis iga hetk krampi minema. Kahjuks sõitsid ka kogu selle 20 km rattaralli etapil minu meeskonnakaaslased kahekesi koos kuid minust ca 100 meetrit eespool mind aegajalt järgi oodates, mitte mulle tuulessõitu pakkudes, mis olekskindlasti kokkuvõttes lihtsustanud minu sõitu ja ajaliselt ka edu toonud. See selleks - rattaralli 25 aeg tõstis meid üldarvestuses 42. kohalt 28-ks.

Staadioni lisaülesande (puulehtede äratundmisega) saime hakkama 9/10-st ja puusse panime vaid jalakaga - mida me keegi ei saanudki teada, kuna ei tea mis ja kes see jalakas üldse on. Tasuks üks trahviring staadionil ja üldarvestuses kohavõrra kerkimine. Järgnes tõukeratta etapp - oo, see mulle meeldis. Olles ennegi sellise viguriga sõitnud (koertekelgu taga) valdasin ma tehnikat ja olin kiire. Tasuks saime etapi 9. koha ja üldarvestuses tõusime taas kaks kohta ja olime 25. kohal. Viimane osa, minu suureks õnneks, oli jalgsi ja vaatamatta kohe-kohe krampi minevatele jalgadele oli see kindlasti kordi kergem kui oleks pidanud rattaga sõitma. Väsimus ja kurnatus olid selleks ajaks juba oa töö teinud (viimast etappi alustasime kell 06.35, kui ärksamad inimesed juba tõusma hakkasid) ja sellelgi etapil suutsin(me) teha ühe ca km möödajooksu. Vaatamata kõigele eelnevale oli minu üllatus suur, kui avastasin, et viimasest KP-st finišisse olime me kogu raja kiiremad (edestasime järgmisi 39. sekundiga). Juhuu!!!

Pärast 9 tunni ja 33 minuti ja 44 sekundilist vaeva saime finišisse ja 26-na, kuid trahvideta soorituse eest tõusime kokkuvõttes 10 kohta ja lõpuprotokollis ilutses Outline meeskonna ees 16. koha number. Vägev! Ma poleks iial uskunud, et pärast sellist, minupoolt nii aeglast rattasõitu, oleme nii kõrgel kohal.

Meie jalajälg on siin, tulemused ja etapiajad aga siin. Enda võistluse ja soorituse eest paneks ise endale tugeva 3, sest rattajalg on ikka vilets ja orienteerumisega tulid ka lihtsad ja lubamatud vead sisse. Kuid taaskord sain kinnitust, et minu organism ei ole mõeldud nn ülipikkadeks pingutusteks. Esimesel tavaetapil, kus alla 5 tunnise pingutusega piirdusime, oli enam vähem - seekordki läks ikka väga raskeks just pärast viiendat tundi olenemata kaasasolnud ja manustatud energiajookidest ja -geelidest. Kui Ronald mult pärast võistluse lõppu küsis, kuidas oli, siis mingit naudingu tunnet küll ei olnud. Samas täna, päev pärast võistust, on juba hea tunne küll, et see tehtud sai ja veel edukalt. Mis seal ikka - järgmise korrani ja etapini!

Kes ei pinguta, see ei tea mis tunne see on!